Nüüd ma oleks nagu ise vinguv klient?

Ma olen seda sorti inimene, keda on väga raske välja vihastada. Või no vihastan ikka vahel, aga pikka viha ei pea. Ehk poole tunni möödudes on juhtunud nagu peast pühitud.Täna leidsingi ennast mõtisklemas, et kuidas ma järsku küll muutunud olen. Vanasti olin pigem selline vaikne hall hiireke, kes enda eest väga seista ei julgenud. Lasin kõigel endast mööda minna, seega kui toimus miski nii, et see minu meele järgi kohe üldse ei olnud, ei teinud sellest suurt draamat. Veel vähem viitsisin ma kuskile kaebekirju esitada. Mida ma just pühapäeva õhtul suures vihahoos tegin. Kas täiskasvanumaks saades käivadki sellised olukorrad paratamatult kaasa, sest need mõjutavad mind vist rohkem?

Igatahes ehk mõned teist on juba kuulnud, et pühapäeva õhtul läks Pärnu rong pool tundi varem ära ja suuremal osal inimestel polnud sellest õrna aimugi. Nii me siis seal pahaaimamatult rongi ootasimegi, kuni lõpuks üks neiu infosse helistas, et miks rongi pole. Ja vastuseks saime siis, et rong läks ju juba pool tundi tagasi. Eks kõik oli parajalt üllatunud. Ja tegelikult ma poleks vist sellest suurt numbrit teinudki. Aga ma pidin esmaspäeva hommikul kell seitse Tallinnas tööl olema ja no siis ma sain ikka parajalt vihaseks küll. Nii, et kui ma napilt Pärnust läinud bussile jõudsin, siis olin ikka päris pahane ja läks Elroni poole teele ka üks kuri kaebekiri. Asualt praegu mõtlen küll, miks ma selle saatsin. Ma ei ole ju selline. Paratamatult räägime ise vinguvaid kliente taga ja ühtäkki olen ise üks nendest. Nüüd tagantjärgi mõeldes on lausa piinlik. Sest jah tõesti nende lehel oli see info üleval, aga natuke kehvasti ja ebamääraselt, nii et ma ei osanud sellest välja lugeda, et rong varem võiks minna. Aga õnneks saime probleemid lahendatud ja muideks Elroni teenindus on nagu alati vastutulelik ja sõbralik, hoolimata sellest, kui kuri kiri minu poolt too õhtu teele läks. 

Aga bussile minnes suutis mingi mees minu taga kobisema hakata, et ma lasen kõik ette. Siis oli teine hetk too õhtu kus mul oli tunne, et nüüd ma kohe plahvatan ka. Aga no minust vast vanemal, nii kolmekümnedates mehel võiks ikka väheke viisakust olla. Ütlesin siis talle, et neil inimestel ju piletid olemas, las lähevad enne. Üldse ma ei saa sellest aru, miks sa peaks minema enne, kui sul piletit ei ole. Selleks, et see rivi piletitega saaks sinu järgi oodata, kuni sa oma rahakotis täpset raha otsid? Aga talle muidugi ei andnud rahu, sest tema arvates oleks ma sinna bussi pidanud jooksma nii, et kõik teised inimesed lendavad kahte kaarde laiali. Hakkas mulle ikka vastu vaidlema, et mis vahet seal on, kas neil on pilet olemas või mitte. Tõi mulle siis näite, et kinos sa ei lase inimesi endast ette kui neil pilet on. Miks peaks piletiga inimene üldse kassas järjekorras olema? No kes seda teab. Ja oleksin tol hetkel talle juba nähvanud, et kobi siis ette, kui sul nii kiire sinna bussi on, aga suutsin end ikka tagasi hoida. Aga see näitab seda, et mõned mehed on ikka täielikud matsid. 

Aga järgmine päev pidi töö juures ka poodi loomulikult mingi nolgikari sattuma. Niigi kiire ja siis jälgi neid, et need midagi ära ei lõhuks või pihta ei paneks. Loomulikult oli vaja neil mitu tiiru poe peal laamendada. Nii et ma olin juba selles staadiumis, et ma lähen ja viskan nad lihtsalt poest välja, kuid õnneks üks vennike otsustas oma asja lõpuks ära osta ja kogu selle karja endaga kaasa võtta. 

Kusjuures ma ei teagi, kus ma seda julgust kohe nii palju viimasel ajal võtnud olen, aga kui nüüd töö teemal edasi rääkida, siis ma viskasingi ükspäev ühe mehe poest välja. Ise ka imestasin pärast, kust ma sellise julguse võtsin. Üks jube kahtlane mees oli igal juhul, jäin teda jälgima ja eks too tahtis omale järjest asju kotti toppida, samas kui ma tal selja taga seisin. Varasemalt väikestele vargapoistele olen alati turva kutsunud. Ja nüüd tuli mingi hirmsa välimusega asotsiaal vargile ja ma viskasin ta poest välja. Eks mu käed värisesid peale seda hea tund aega, aga kui ma temaga rääkima läksin siis polnud hirmust kuskil ühtki märki :D