Reisi järgneval päeval võtsime sõidu ette Klaipedasse, et minna delfiine ja merilõvisid vaatama. Nii me olimegi varsti juba Nida poolsaarel showd vaatamas. Need delfiinid on ikka ühed armsad tegelased - nad on lihtsalt nii siirad ja rõõmsad. Ning ka merilõvid olid ühed nii armsad. Tegelikult tahtsime minna ka liikuvaid liivasid vaatama, aga kuna me poleks selleks ajaks tagasi jõudnud, kui teisel pool meie parkimispilet läbi oleks saanud, siis jäi sinna minemata ja läksime avastasime hoopis Klaipedat natuke.
Linnas asusime ka mõnda söögikohta otsima, aga paljud kohad olid kolme-nelja ajal alles kinni. Olime juba veendunud, et meil nende söögikohtadega ikka üldse ei vea, aga esimene lahtine koht kuhu sisse astusime osutus üheks väga armsaks kohaks. Ma nime küll ei mäleta, aga toidukoha interjöör oli nii hubane ja mõnus ning lisaks olid hinnad seal väga head. Menüüd neil küll inglise keeles ei olnud, aga teenindaja kutsus meile köögist koka, kes meile kõik toidud inglis keeles ilusti lahti seletas. Lõpuks otsustasime päevapakkumise kasuks, milleks oli grillitud lõhe rohelise salati ja riisiga. Päevapakkumine oli tahvlil ka inglise keeled kirjas, aga mina suutsin seda osaliselt valesti mõista. Nimelt oli saeal kirjas veel sõna "pickles", mida mina teadsin kui hapukurki, aga ma ei teadnud, et see tähendab veel rassolnikut, nii et alguses olime päris segaduses, kui meile supid toodi. Aga mis seal ikka sõime need sellegi poolest ära, sest see oli tõesti maitsev. Ja seda ütleb inimene, kes muidu rassolnikut ei söö. Aga peale suppi toodi meile ka tellitud lõhe ja siis viisin alles otsad kokku, et päevapakkumiseks oli supp pluss praad. Mida oli kokku ikka jube palju, aga kõik oli nii maitsev, et järgi ka nagu ei tahtnud jätta. Ja kogu meie lõuna koos jookidega läks kolme peale maksma 18 eurot, nii et saime ka lõpuks siis tunda, et tõesti Leedus väljas süüa ei olegi kallis. Lihtsalt esimesel õhtul suutsime mingisse veidrasse kohta sattuda.
Kui kõhud punnis täis, võtsime suuna Akropolise keskuse poole, sest tahtsin ka sealsele meie poele pilgu peale vistata. Meil on töö juures kuidagi selline komme kujunenud, et kui Lätis või Leedus käia, siis võimaluse korral võiks ka seal mõne meie poe üle vaadata. Aga Akropolis oli ikka meeletult suur keskus, nii et see võttis meil ikka päris pikalt aega, et keskus läbi vaadata. Ja nii me väsinuna õhtuks Palangale tagasi jõudsimegi, nii et keegi väga kuskile enam liikuda ei jõudnud. Seega õhtul nosisime lihtsalt head ja paremat, mis poest ostnud olime ja vaatasime telekat.
0 kommentaari:
Post a Comment